Ma olen alati olnud see inimene, kes usub, et elu on liiga lühike, et midagi kahetseda. Aga samas olen ma ka see inimene, kes ei tee kunagi midagi hullu. Ma elan oma igapäevast rutiini – hommikul tõusen, lähen tööle, tulen koju, vaatan telekat, magan. Kui mul on õnnelik päev, siis tellin söögiks mingi uhkema pitsa. Ja see ongi kõik. Ma ei ole kunagi olnud seikleja, mitte kunagi.
Mu naine, kes on minust kümme korda julgem, ütleb alati, et ma vajaksin elus veidi sädet. "Sa oled nagu kohv ilma kofeiinita," naerab ta. Ja tal on õigus. Ma olen nõus. Aga mis siis, kui sa lihtsalt ei tea, kust seda sädet otsida? Kui sa oled terve oma elu olnud ettevaatlik, siis on raske järsku hakata elama nagu mõni seiklusfilm.
Aga siis tuli see reede õhtu. Reede, mis muutis kõik.
See algas täiesti tavalise pärastlõunaga. Olin töölt varem koju saanud, sest mu ülemus saatis kõik minema – tema sõnul olevat me kõik üle töötanud ja vajanud puhkust. See oli esimene kord kuude jooksul, kui ma õigel ajal kodus olin. Naine oli veel tööl, lapsed olid trennis, ja maja oli vaikne. Ma istusin diivanile, lülitasin teleka sisse, aga midagi huvitavat ei tulnud. Krimkasid olin ma juba kõiki näinud, uudised olid masendavad ja mingi telesaade umbes restoranidest ajas mind lihtsalt näljaseks.
Võtsin telefoni kätte ja hakkasin sirvima. Algul vaatasin Facebooki, siis Instagrami, siis mõnda uudisteportaali. Ja siis märkasin reklaami. See ei olnud tavaline reklaam, vaid midagi, mis paistis teiste seast silma. Heledad värvid, lihtne sõnum, ja nimi, mis tundus kuidagi kodune – vavada eesti. Ma teadsin, et see on midagi seotud kasiinomängudega, aga see polnud kunagi varem mu tähelepanu pälvinud. Aga sel päeval, millegipärast, jäin ma seda vaatama.
Mõtlesin, et teeksin midagi, mida ma tavaliselt ei tee. Midagi, mis paneks mu naise imestama, kui ta koju tuleb. "Hea küll," ütlesin endale. "Ma proovin. Aga ainult nalja pärast, mitte tõsiselt."
Ma avasin selle lehe, ja see oli lihtne. Lihtsam, kui ma arvasin. Registreerisin end mõne minutiga, ilma mingite keeruliste küsimuste või pikendatud vormideta. See tundus nii lihtne, et ma mõtlesin, et midagi peab valesti olema. Aga kõik oli korras. Ma olin sees.
Olin otsustanud, et panen ainult väikese summa – midagi, mis ei teeks mulle haiget, isegi kui kaob. Ja siis ma hakkasin mängima. Valisin endale mänguks midagi klassikalist, midagi, mida ma olin näinud filmides – rulett. Mul polnud mingit strateegiat, polnud mingit plaani. Ma lihtsalt panin ühele numbrile, sellele, mis tundus õige.
Ratas hakkas keerlema. Ja mu süda hakkas samuti.
Esimesed kümme minutit olid puhas segadus. Ma kaotasin natuke, võitsin natuke, ja see oli rohkem põnev kui oodatud. Ma ei saanud aru, miks ma seda kunagi varem polnud proovinud. See ei olnud ainult raha – see oli tunne, et sa ei tea, mis järgmisel hetkel juhtub. Ja see oli täpselt see säde, mida mu naine alati mainis.
Ja siis, umbes tunn aega hiljem, juhtus see. Ma olin panustanud järjekordse väikese summa numbrile, mis mulle meeldis – mitte mingi erilise põhjusega, lihtsalt sellepärast, et see nägi ilus välja. Ratas keerles. Pall hüppas, veeres, aeglustus. Ja peatus. Ma vaatasin ekraani ja ei suutnud uskuda. See oli täpselt mu number. Täpselt.
Mu kontol olev summa ei lihtsalt kasvanud – see hüppas. Ma istusin diivanil suu ammuli ja vaatasin, kuidas number muutub. See ei olnud miljon, aga see oli minu jaoks tohutu. See oli summa, mis kataks kõik mu autolaenud ja jätaks natuke ülegi. Ma naersin. Naersin kõvasti, üksi elutoas, nagu oleksin hulluks läinud.
Mu esimene mõte oli: "Ma peaksin kohe lõpetama. See on liiga hea, et olla tõsi." Ja ma tegingi nii. Võtsin raha välja. See oli nii lihtne – mõni klikk, ja see oli mu pangakontol. Ma istusin veel veidi aega diivanil, hingasin sügavalt sisse ja naeratasin. Mul oli tunne, et olen just võitnud midagi enamat kui raha. Ma olin võitnud uskumuse, et vahel tasub riskida.
Kui mu naine koju tuli, vaatas ta mulle otsa ja küsis: "Mis sul viga on? Näed nii õnnelik välja." Ma vastasin: "Mul oli lihtsalt hea päev." Ja see oli tõsi. Ma polnud varem aru saanud, kuidas väike seiklus võib muuta kogu sinu tuju.
Järgmistel nädalatel mängisin veel paar korda. Mitte sellepärast, et ma tahtsin raha – vaid sellepärast, et ma tahtsin seda tunnet. Põnevust, ootamist, seda hetke, kui kõik võib muutuda. Ma tean, et see pole alati nii. Ma tean, et on inimesi, kes kaotavad. Ja ma olen ettevaatlik. Mul on oma reeglid: kindel summa, kindel aeg, ja ma ei mängi kunagi siis, kui olen väsinud või närvis. Ma mängin ainult siis, kui tahan lõbutseda.
Aga see reede õhtu jääb mulle meelde. See õhtu, mil ma avastasin, et
vavada eesti on koht, kus võib juhtuda midagi erilist. Mitte igapäev, mitte alati, aga vahel. Ja see piisab.
Mu naine ütleb praegu, et ma olen natuke teine. Et ma naeratan rohkem, et ma olen lõdvestunum. Ja ma arvan, et tal on õigus. See ei ole tingitud rahast – see on tingitud sellest, et ma leidsin midagi, mis toob mu ellu värvust. Ma olen ikka see igav raamatupidaja, kes maksab arveid õigeaegselt. Aga nüüd on mul üks salajane hobi, üks saladus, mis teeb mu elu huvitavamaks.
Ma ei soovita kellelegi mängida rohkem, kui ta võib kaotada. Ja ma ei ütle, et see on kõigi jaoks. Aga minu jaoks oli see täpselt see, mida ma vajasin. Sest vahel on elus kõige ilusamad asjad need, mis tulevad ootamatult. Ja kui sa kunagi oled kodus, üksi ja igavusest suremas, siis tea – alati on võimalus teha midagi uut.
See on minu lugu. Lihtne, tõeline, ja täiesti tavaline. Aga see on minu lugu, ja ma olen selle üle uhke.
Neueste Beiträge