Mu ema ütleb alati, et vaikuses peitub jõud. Ma ei uskunud teda kunagi. Kuni selle õhtuni. Olin just tulnud pikalt jalutuskäigult. Kõndisin iga päev, et peast välja tuulutada mõtted tööst, arvetest, sellest, miks mu naaber kell kuus hommikul puurima hakkab. Sel õhtul sadas vihma. Kõndisin kiiremini. Jõudsin koju, võtsin märjad jalanõud jalast ja istusin köögilauda. Keetsin teed. Kass magas. Majas oli täiesti vaikne.
Siis mõtlesin: "Mida ma tegelikult tahan?" Mitte raha. Mitte suurt autot. Mitte midagi uhket. Ma tahtsin lihtsalt viit minutit põnevust. Midagi, mis murraks selle vaikuse. Midagi, mis ei nõuaks vestlust ega pingutust. Olin kuulnud, et mõned inimesed mängivad lõbu pärast. Mitte sellepärast, et nad on ahned, vaid sellepärast, et see on nagu pusle. Keegi ei karju, keegi ei nõua. Lihtsalt sina ja ekraan.
Mul oli üks aadress meeles. Sõber soovitas seda kord, öeldes: "See on nagu kohvik. Sa lähed, istud, teed oma asja." Kirjutasin brauserisse
https://vavada.solutions/et/ [nofollow] – leht avanes kiiresti. Ilus, aga mitte liiga ilus. Selline tagasihoidlik. Vaikne. Tundsin, et see sobib mu tujuga. Registreerisin end nimega "VaikneKõndija". Laadisin sisse kakskümmend eurot. See on vähem kui kino. Ja parem kui kino, sest siin ma ei pea kannatama reklaame ega inimesi, kes söövad popkorni.
Valisin mängu, mille teema oli mets. Seened, marjad, lehed. Mitte midagi erilist. Ma ei oodanud suurt võitu. Tahtsin lihtsalt vaadata, kuidas rullikud keerlevad. Esimesed kümme tiiru olid tühised. Võitsin kaks eurot, kaotasin tagasi. See oli nagu hingamine. Sisse, välja. Mitte mingit draamat. Aga siis ma märkasin, et iga viies tiir on eriline. Mängul oli peidetud boonus – väike seen, mis ilmus ülemisse nurka.
Ma ei kiirustanud. Jõin teed. Vaatasin. Ootasin. Ja seitsmeteistkümnendal tiirul ilmus seen. Kolm korda. Ekraan hakkas aeglaselt helendama. Ma ei teadnud, mis juhtub. Ja siis mu saldo hüppas kahekümne kahelt kuuekümnele seitsmele. Mitte tohutu summa, aga piisav, et mu kulmud kerkiksid. Naeratasin. Sest see oli ootamatu, aga samas mitte seletamatu. Lihtsalt õnnelik juhus.
Mängisin edasi, aga nüüd ainult väikeste panustega. Viiskümmend senti korraga. Tund aega hiljem olin ma saja kolmteist eurot plussis. Tee oli jahtunud. Kass ärkas, venitas ja läks uuesti magama. Tundsin, et see on õige hetk lõpetada. Mitte sellepärast, et ma olin kõik kaotanud, vaid sellepärast, et ma olin just piisavalt võitnud, et osta midagi, mis mulle päriselt meeldib. Uued kõrvaklapid. Mu vanad olid katki läinud.
Võtsin välja sada eurot. Jätsin kolmteist kontole proovimiseks. Sulgesin lehe. Istusin veel natuke köögis. Vihma polnud enam kuulda. Mõtlesin, et mu ema eksis ainult natuke. Vaikus ei olnud jõud. Vaikus oli ruum, kus saab teha oma otsuseid. Ja mina tegin selle otsuse just sel õhtul.
Järgmisel päeval ostsin kõrvaklapid. Mitte kalleid, aga häid. Ja ma kõndisin jälle, seekord muusikaga. Tundsin end kergelt. Mitte sellepärast, et ma võitsin, vaid sellepärast, et ma ei kaotanud ennast. Ma ei mänginud enam sel nädalal. Ei järgmisel nädalal ka. Aga kolm nädalat hiljem, ühel pühapäeval, avasin uuesti
https://vavada.solutions/et/ [nofollow] – lihtsalt selleks, et vaadata, kas seen ikka ilmub. Ilmus. Aga seekord andis ta vaid neli eurot. Naeratasin. Sulgesin. See ei olnud pettumus.
Ma õppisin, et õnn ei ole midagi, mida sa püüad. See on midagi, millega sa kohtud. Ja kohtuda saab ainult siis, kui sa ei karda vaikust. Kui sa ei karda istuda üksi, teed juua ja lihtsalt proovida. Mitte midagi enamat. See lugu ei ole suurest võidust. See on sellest, et isegi väike võit võib olla täiuslik, kui sa selleks valmis oled. Mu kass magab. Mu tee on soe. Ja ma olen just seal, kus olla tahan.
0 Antworten
29 Aufrufe